Nõukogude sõjatehasesse ei tahtnud
Tartu lähedal sündinud Eduard Pikkand (1892–1984) õppis optik-mehaanikuks veel enne revolutsiooni Peterburis. Esimeses maailmasõjas teenis ta vapruse eest kolm Georgi risti. Mehaaniku oskusi läks tarvis Vabadussõjas (1918–20), kus ta soomusrongi nr 6 meeskonnas aitas käigus hoida suurtükke ja muid mehhanisme. Iseseisvas Eestis rajas Pikkand 1927. aastal oma väikeettevõtte – Ed. Pikkandi peenmehaanika töökoja, kus valmistati mitmesuguseid õppevahendeid koolidele ja keerulisemaid seadmeid ülikooli laboritele ja kliinikutele. Töökoja tuntuimaks toodanguks kujunesid mehaanilised kartoteegikapid, mida ostsid heal meelel pangad, tehased ja valitsusasutused ning need jõudsid ka välisturule. Töökoda jätkas 1944. aastani, mil see Nõukogude võimude poolt natsionaliseeriti. Pikkandile kui oma ala tuntud spetsialistile tehti ettepanek asuda tööle Tartu aparaaditehasesse, millest sai peagi salajast sõjatööstuslikku toodangut andev ettevõte. Ta eelistas sellele pakkumisele tagasihoidlikumat kohta ülikooli mehaanikatöökoja juhatajana, olles selles ametis aastail 1944–51. Sealt edasi töötas Pikkand insenerina ülikoolist eraldatud Eesti Põllumajandusakadeemia eksperimentaaltöökojas. |