|
Kompaktne vaakummonokromaator TMC-4
Tartu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo ja Aparaadiehituse sektor, peakonstruktor Valdur Tiit, 1989–90 Pärast Teist maailmasõda võttis Nõukogude Liit suuna tehnilise arengu kiirendamisele, sh tuumaenergia ja kosmosetehnoloogia vallas. Maailmale näidati esimest sputnikut, riigisiseselt loodi paremaid võimalusi mitmesuguse teadusaparatuuri ehitamiseks. Eesti NSV Teaduste Akadeemia aparaadiehituse sektor (APES) alustas tegevust 1959. aastal. 1964 loodi TA Füüsika Instituudi juurde ka spetsiaalne konstrueerimisbüroo (SKB). Kaks asutust tegid sageli koostööd: APES projekteeris, SKB ehitas. Kuna kosmoseaparaatidele kiirgustajurite valmistamiseks vajalikke seadmeid leidus Nõukogude Liidus vähe, otsustati see ehitada ise. 1964. aastal valmis monokromaator, mis lahutab valguse prisma või difraktsioonivõre abil erineva energiaga kiirteks. Looduses kohtame seda nähtust vikerkaarena. Ultraviolettkiirgus neeldub alates lainepikkusest 200 nm õhus ja saab levida vaid vaakumis. 1967. aastal valmis APES-is maailma esimene kahekordne peegeldifraktsioonivõredega vaakummonokromaator TVM-3. Järgnenud aastail ehitati neid veel mitu ja ühele saadi ka Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa patendid. 1989–90 valmisid hästi kompaktsed vaakummonokromaatorid, üks Moskva Ülikoolile ja teine, TMC-04, jäi Tartusse. Viimast kasutati Tartu füüsika instituudis esmakordselt maailmas selleks, et uurida kõrgete ja ülikõrgete rõhkude mõju kirstallide spektri nähtavale osale. |